PDF Prindi E-posti aadress

Mesimumm

Keelemees Henn Saari jagas keelenõuandele esitatud küsimused kunagi kahte lehte: igihaljad ja päevapõnevad. See kehtib ka praegu, kaks kümnendit hiljem. Igihaljad on need, mida on esitatud aastast aastasse ning mille enamikule suudavad keelenõuandjad kas või une pealt vastata. Päevapõnevad on sellised, mida päritakse tavaliselt ainult üks kord ja mis paistavad oma erakordse helgi poolest muust massist silma. Sellised küsimused nõuavad enne vastama asumist rohkem uurimistööd kui igihaljad.
Vahel juhtub, et mõnest päevapõnevate kilda arvatud küsimusest saab igihaljas. Nii läks selle aasta augustis sõna mesimumm käänamisega. Kas keegi vaatas õielt õiele lendavat mesimummu või mesimummi? Kas lasteaiarühma kuuluvad põnnid on mesimummud või mesimummid? Ehk keeleteaduslikult küsides: kas sõna mesimumm tüvevokaal on -u või -i?
Kus keelehäda kõige suurem, seal sõnaraamatute abi harilikult kõige lähem. Võtame hakatuseks lahti kirjakeele normi aluse ehk õigekeelsussõnaraamatu. Seal on esitatud märksõnaga mumm kaks artiklit. Liitsõna mesimumm leiame esimesest artiklist, kus on argikeelne tähendus ’kimalane, mesilane vm suur karvane putukas’. Noolsulgudest saame kätte info, et omastav on u-ga mummu, seega ka mesimummu.
Uurime ka seletavat sõnaraamatut. Mesimumm on seal sees eraldi artiklina, veel selgub, et sõna käibib lastekeeles mesilase kohta ja seda käänatakse i-ga. Meid köitev liitsõna on ka artiklis mumm, mille üks tähendusi on ’kõnekeeles: kimalane vm suur karvane putukas’, kuid mida selle artikli järgi tuleb käänata u-ga. Nii saab seletava sõnaraamatu järgi olla kaks käänamisviisi: mesimummi või mesimummu.
Mida on öelnud varasemad sõnaraamatud? Mitu ÕSi (1960, 1976) on näidanud kimalase murdekeelse sünonüümi puhul i-ga käänamist ehk mummi, aga XIX sajandi F. J. Wiedemanni sõnaraamatus on omastavas u-line mummu. Praegu tehtava suure murdesõnaraamatu järgi on sõna mumm käänatud nii u- kui ka i-ga, viimane vorm on talletatud Emmaste, Kodavere ja Helme kihelkonnast.
Kuna mesimumm on ühelt poolt argi- ehk kõnekeelne ja teiselt poolt lastekeelne sõna, ei tasu mitte kumbagi käänamisviisi veaks pidada: argikeel sallib rohkem rööpsusi. Seega vaatasin mesimummu või mesimummi.
Rääkigem lõpetuseks juhtumitest, kus tüvevokaali valida ei saa. Igihaljaste küsimuste hulgas on sellised näiteks põiktänava sünonüüm põik, mille omastav on üksnes põigu, ja õudne, mida kirjakeeles käänates saab vormi õudse. Selle kohta, kuidas viimase sõna -e meelde jätta, on pakkunud kuraditosin aastat tagasi ajakirjas Oma Keel toreda nipi Tartu emakeeleõpetaja Kadri Ottenson: „ÕudnE on nii hirmus, et isegi meie tähestiku esimene täht ei julge sinna minna, seega on õige õudnE : õudsE .. “

Argo Mund (Postimehe AK 15.10.2016)