Prindi

Loeme raha

Mis raha meil siis nüüd käibib, kas euro või eur? Osa räägib eurodest, osa miskipärast euridest. Seda, et rahal on mitu nime, oleme muidugi kogenud ka varem. Üheksakümnendatel lehvisid meie ümber fimmid ja demmid, sekid ja eegid või eegud, mis äraseletatult olid Soome ja Saksa margad, Rootsi ja Eesti kroonid. Keelerahva käest küsiti enam-vähem kogu krooniaja, kas Eesti oma raha on ikka kroon või hoopis eek.

Kõigi nende sõnakeste taga on kolmetähelised suurtähtlühendid ehk rahvusvahelised valuutakoodid. Rahvusvaheline standardiorganisatsioon ehk ISO on nimelt koostanud iga vääringu kohta koodi, mis koosneb kolmest tähest. Esimesed kaks tähte tulevad riigi maakoodist, kolmas täht on tavaliselt valuuta nimetuse esitäht. Kui nüüd Eesti maakood on EE ja meie omavääring oli kroon, siis oli meie valuuta ehk vääringu kood EEK.

Kus neid koode kasutada? Need on rahvusvahelised koodid ja neid sobibki kasutada rahvusvahelises kontekstis. Üks koht, kus lihtinimene selle rahvusvahelisusega kokku puutub, on rahavahetlad. Seal on koos mitme riigi raha ja on tõesti mõistlik, kui vääringute tähistamiseks on võtta parajalt lühikesed ning kogu maailmas ühtmoodi mõistetavad lühendid. Tuleb näiteks meie vahetuspunkti turist Gruusiast, otsib kursitabelist üles GELi, mis on Gruusia lari kood, ja saabki teada, mis kursiga on võimalik larisid eurode vastu vahetada.

Oletame aga nüüd, et seesama grusiin teeb oma kodumaal restorani. Turistide tarbeks tõlgib ta restorani menüü ka inglise keelde. Kas selles hinnakirjas peaks olema lari või GEL? Küllap ikka lari, sest menüü, mis sest et mitmes keeles, ei ole enam koht rahvusvaheliste koodide jaoks. Menüü on mõeldud tavalistele inimestele ja seal sobib asju nimetada nende üldkeelsete nimetustega. Just sellist nõu oleme andnud oma Eesti ärimeestele: kolmetäheliste valuutakoodide koht ei ole tavatekstis.

Fimmid ja demmid, sekid ja eegid olid üheksakümnendate Eestis kui äravalitute salakeel. Ainult dollar oli vist enamasti ikka dollar, sest tema tähist USD ei andnud hästi sõnaks väänata. Sedamööda, kuidas hulk Euroopa riikide omavääringuid, Eesti kroon nende hulgas, ajalukku läks, näis siiski, et kaob ka valuutakoodide kasutamisest tekkinud probleem. Kuid võta näpust, inimene on leidlik ja eekide asemel on meil nüüd eurid – ollakse ju näinud, et Euroopa Liidu rahaühiku euro kood on EUR. Kassasabas aega veetes on päris huvitav kuulata, kas ühes või teises poes kehtivad eurod või eurid.

Miks siiski eurid? Osalt on see kindlasti eputamine, EUR esineb rahvusvahelises ruumis ja on ju uhke näidata, et tunned seda valdkonda. Kuid kas on veel mõni põhjus, näiteks hääldusmugavus? Kas on lihtsam öelda kümme euri kui kümme eurot? Ei tea. Minu jaoks läheb siit lihtsalt kirja- ja kõnekeele piir: eurid nagu ka eegid ja eegud jäägu kõnekeelde, kirjakeeles piisab eurostki. Ja kui on lühendit vaja, sobib selleks €.

Maire Raadik (Postimehe AK 1.10 2016)