PDF Prindi E-posti aadress

Lumivalguke

Keelelugusid on päevakajalisi ja ajatuid. Lumivalgukest või Lumivalgekest teame lapsepõlvest kõik, aga keelehuvilise jaoks peitub ta nimes mõndagi põnevat.
Kumb on õige, päritakse eesti keele instituudi keelenõuandjatelt järjekindlalt kord aasta-paari jooksul. Lisaks kerkib sama teema ikka ja jälle esile netifoorumites ja seltskondades, kus maitse üle vaieldakse vihaselt. Julgegu vaid keegi mainida Lumivalgukest – kohe leidub ka iseteadlik manitseja, kes ei taha „proteiinikesest“ kuuldagi.
Sama küsimus on erutanud praeguste vaidlejate vanemaid või vanavanemaidki. Ja saanud selgituse Henn Saari „Keeleminutite“ raadiosaates aprillis 1969. Saate teksti võib lugeda 1976. aastal ilmunud raamatust „Keelehääling“. Sealt saab teada sedagi, miks teine vana muinasjutt pajatab Tuhkatriinust, kui loogiline oleks Tuhatriinu või Tuhktriinu.
Lumivalgukese muistne nimi on näitena õigekeelsussõnaraamatus ja tegijad on saanud tõrelda, et ÕSis on viga. No mis seos on lumivalge jumega neiul valkudega!?
Vastus on, et mitte vähimatki. Lumivalguke käib hoopis samasse ritta, kus on lapsuke, naisuke, pojuke, lambuke, laevuke, tuluke, kelluke, (leiva)paluke, kooruke, jumaluke, omadussõnad kitsuke, kõhnuke, nõrguke, nooruke, õrnuke, rumaluke ja nii edasi. Selle valgukese vastand on mustuke. Vahest leidub mõni, kes muidu ninnutamist ei salli, aga märjukest ikka pruugib. Nuputagu igaüks ise, mis sõnad on selle nimekirja taga.
Henn Saari on u kohta öelnud „muistne hellitlev vähendusliide“. Jah, ke(ne) on vähendus- ja hellitusliitena tuntum. Aga niinimetatud hoidjakeeles on u-sõnad hästi elujõulised: kiisu-jänku-notsu-kätu-kõtu-pun(n)u ja muu ninnu-nännu, millele võib omakorda ke-liite otsa panna. Noorte emade võrgusuhtluses näeb viimastel aastatel tita ehk beebi kohta sõna beebsu(ke). Kuidas b ja s kirjas kõrvuti passivad, on teine teema, aga u on ikka seesama Lumivalgukese u. Lumivalguke on niisiis kahe hellitusliitega ehk eriti nunnu Lumivalgeke. Ei ole kumbki viga, jäägu igaühele oma.
„Lumivalguke“ on raamatuna ilmunud juba 1877. aastal (kes tahab, vaatab Digarist). Sõnast valk ei nähtud tollal undki, selle lõi Johannes Voldemar Veski alles pool sajandit hiljem.
1969. aastal ei tuntud netikommentaare, kuid ka raadiosaade tõi autorile vastuväiteid. Üks oli valgukese jonnakas seostamine valguga, teine aga kõlas nii: „Minu vanaema ütles ikka Lumivalgeke.“ Lõpetagem siis Henn Saari sõnadega „Keelehäälingust“: „Munavalgega tähenärimine ei ole lingvistiliselt relevantne (see tähendab lihtsalt, et ei loe). Kuid kui on tegemist muinasjutuga, siis vanaema on igal juhul argument, millesse tuleb suhtuda tõsiselt ja lugupidamisega isegi siis, kui ei ole võimalik anda talle täit ainuõigust.“

Tiina Leemets (Postimees AK 18.06.2016)