Rikastav erinevus PDF Prindi E-posti aadress

 Kas teate loosungit „Erinevus rikastab“? Tavaliselt võetakse seda kui üleskutset sallida teiste eripära, kuid miks mitte rakendada sedasama sallivust omaenese eripärade suhtes. Üks niisugune rikastav erinevus on meie soomeugriline keel.

Oleme üldiselt uhked näiteks selle üle, et meil on neliteist käänet. Kuid kas me seda rikkust ka tegelikult hindame? Ainult üks näide. Eesti keeles on nii, et kui nimi esineb koos mingi tavalise sõnaga ja paikneb veel selle sõna ehk mittenime ees, siis peab nimi olema omastavas, mitte nimetavas käändes. Meil on Kalevi kommid, Leiburi leivad, Selveri salatid, Sangari särgid, Metsise metsaveotraktorid, mitte „Kalev kommid“, „Leibur leivad“ jne.

Kuid mis saab siis, kui firmad ei ole meie enda omad, vaid välismaised? Kaubamärk on puutumatu, ütlevad mõned asjapulgad ega taha välismaiseid nimesid lauses käänata.

See on pisut kahepalgeline jutt. Kui kaubamärk on lauses omaette, see tähendab ei kuulu sõnaühendisse, siis käänatakse julgesti, näiteks kasutan Fastumit (mis on ravim) või vaatan Foxi (mis on telekanal). Pole õnneks kuulnud, et keegi „kasutaks Fastum“ või „vaataks Fox“. Kui aga seesama kaubamärk juhtub figureerima sõnaühendis, siis öeldakse ja kirjutatakse järsku „Fastum geel“ ja „Fox kanal“, selle asemel et öelda Fastumi geel ja Foxi kanal.

Ei ole see miski kaubamärgi kaitse, vaid lihtlabane laen: inglise keeles oleks Fastum gel ja Fox channel, ning siis arvatakse, et nii peab ka eesti keeles olema. Aga ei pea. Kaubamärgi kaitse tähendab seda, et ma ei kirjuta Vastum ega Foks, vaid ikka Fastum ja Fox või isegi FOX, aga lauses tohin käänata võõrnimesid sama moodi nagu Eesti omi.

Kõik algab lapsepõlvest, ja eestlase lapsepõlve ei peaks näiteks kuuluma „Piip ja Tuut teater“, vaid Piibu ja Tuudu teater. Kui kahtlete nagu minagi, kas käänata Piibu või Piibi, siis asjaomased ise on paari aasta eest Facebookis ilusasti kirjutanud: „Ka ülejäänud Piibu ja Tuudu maja kollektiiv pakib kohvrid ning asub Munamäe poole teele.“

Lokulööja

14. mai vilepuhuja loo kohta on üks lugeja saatnud väga väärt ettepaneku: whistleblower võiks olla lokulööja. Ta on selgituseks lisanud: „Kui mõelda selle üle, millest vanasti lokulöömisega teada anti, siis peaks see olema ehk kõige täpsem vaste. Muidugi on tal arhailine hõng, kuid miks mitte vanadelt sõnadelt tolmu maha pühkida ja seeläbi ka elus hoida teadmisi vanadest aegadest.“ Sellega võib ainult nõustuda.

 Maire Raadik (Postimees AK 28.05.2016)