Kõneisik ja vilepuhuja PDF Prindi E-posti aadress

 

Mis neid kaht sõna ühendab? Ei muu kui ingliskeelsest maailmast lähtuv poliitkorrektsuse hoovus, mis seesuguseid sõnu aeg-ajalt meie rannale kannab.

Kõigepealt tuli kõneisik, otsetõlge inglise sõnast spokesperson, ja hakkas eestkõneleja sõna kõrvale tõrjuma. Ka inglise keeles on üks sõna teise vastu välja vahetatud, nimelt on soole viitava spokesman’i (ja spokeswoman’i) asemele otsitud sootu nimetus spokesperson. Eesti keeles siiski uut sõna vaja pole, sest meil on endal sõnad, mis sugu ei rõhuta, täiesti olemas: eestkõneleja, eesträäkija või siis pressiesindaja, lühemalt esindaja. Neist peaks piisama, et saaks kõik mis vaja ka ilma kõneisikuta ära öelda. Rahvakeeles on varuks veel suuvoodri sõna, aga seda viimast nüüd päris igas kohas kasutada ei maksaks.

Seejärel tuli vilepuhuja ehk whistleblower. Inglise keeles on whistleblower mõeldud asendama sõnu informer või snitch (pealekaebaja, keelekandja või koputaja). On arusaadav, et delikaatse info edastajale või väärnähtuste avalikustajale on vaja nimetust, mis negatiivseid tundmusi ei tekitaks, kuid miks just vilepuhuja?

Ühe teooria järgi viitavat vilepuhuja sõna spordikohtunikule. Võib-olla, kuid minul seostub vilepuhuja siiski kõigepealt legendiga vilepillimängijast, kes vabastas Hamelini linna rottidest, ei saanud lubatud tasu ja viis kättemaksuks linnast minema kõik lapsed. Spordikohtunikku, kes reeglite rikkumisest vilega märku annab, on eesti keeles nimetatud vilemeheks, mitte vilepuhujaks – nii teab ka meie kirjakeele seletussõnaraamat.

Kui tahaksime nüüd teha samasuguse tähendusülekande, nagu on tehtud inglise keeles, peaksime eesti keeles ütlema pigem vilemees. Kuid siis poleks vist jälle rahul need, kes sõnaloomeski soolise võrdõiguslikkuse eest seisavad.

Terminitegijad on õnneks ära tabanud, et siin paljalt inglise sõna tõlkimisega hakkama ei saa, ning püüdnud leida muid, asja sisust lähtuvaid lahendusi. Korruptsioonivastases seaduses on öeldud teavitaja, andmekaitse ja infoturbe veebisõnastikus alarmeerija, Euroopa Liidu asutuste terminibaasis rikkumisest teataja. Muide, kui kiigata samast baasist teisi keeli, näeme, et sakslastel soovitatakse öelda Informant ja Hinweisgeber (vihjeandja) ning soomlastel ilmiantaja (pealekaebaja või ülesandja).

Meie võiksime kasutada sama sõnatüve mis sakslased, kuid teha sellest ja-tuletise informeerija, millel ei ole negatiivset lisavarjundit – nagu kipub olema informaatoril. Suupärased ja parajalt neutraalsed ka vihjeandja ning vihjaja. Kui jutt ei käi aga lihtsalt info andmisest, vaid lausa lekitamisest, sobib juba öelda lekitaja.

Maire Raadik (Postimees AK 14.05.2016)