EKI vanemleksikograaf Sven-Erik Soosaar kaitses doktorikraadi PDF Prindi E-posti aadress

 

 

12. detsembril kaitses Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Sven-Erik Soosaar Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis doktoritööd „Eesti keele kultuursõnavara arengujooni – eesti keel kui piirikeel“.

Juhendajad:
dr Kristiina Ross, Eesti Keele Instituut 
professor Urmas Sutrop, Tartu Ülikool 

Oponent:
emeriitprofessor Kaisa Häkkinen, Turu Ülikool (Soome)

Probleemi kirjeldus
Eesti keele sõnavara on oma päritolult väga mitmekesine ning selle uurimisel on pikaaegne traditsioon. Väitekirja eesmärk on selgitada, millised on eesti keele kultuursõnavara, sealhulgas vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemise peamised tegurid, kuidas mõistete ja neile vastavate terminite kujunemist eesti keeles on mõjutanud kontaktid teiste keeltega ning millist rolli mängib selles eestlaste asuala ajalooline paiknemine mitme kultuurilise (õigeusu, katoliikluse, luterluse), keelelise (soome-ugri ja indo-euroopa) ja poliitilise (Venemaa, Saksa ordu, Rootsi jt) regiooni piirialal. Ühtlasi püütakse täpsustada eesti tüvevara päritolukihte ja nende mahtu tänapäeva teadmiste seisukohalt, võttes aluseks 2012. aastal ilmunud „Eesti etümoloogiasõnaraamatus“ sisalduvat materjali.

Tulemus ja kasutegur
Uurimuses tehakse järeldus, et eesti keele sõnavara ja mõistesüsteemi on seni arvatust tugevamini mõjutanud ja kujundanud välised tegurid, mis ilmneb selles, et laentüvede osakaal eesti tüvevaras on suurem, kui varem arvatud, ning asjaolus, et kontaktkeeled on mõjutanud eesti sõnavara kujunemist suurel määral nii tõlkelaenude kui sõnamoodustuse vallas. Eesti sõnavara päritolu uurimisel on seejuures kombineeritud erinevaid meetodeid, sealhulgas võrdlev-ajaloolist meetodit, tähendusväljadel tuginevat semasioloogilist lähenemist ja vana kirjakeele tekstikriitilist analüüsi. Väitekirja põhiosa moodustavates artiklites võetakse ühelt poolt vaatluse alla üksikute eesti kirjakeele sõnade etümoloogia, kusjuures vaadeldavatest sõnadest kuuluvad armastus, põrgu, päästma ja ristima vaimuliku kultuuri sõnavara hulka ning krunn materiaalse kultuuri sõnavara hulka, ning teiselt poolt analüüsitakse eesti tüvevara etümoloogilist koostist tervikuna.

Tänu töö tulemustele on taas rohkem teada eesti keele ajaloo kohta ja see annab suuniseid edasiseks uurimistööks. Lisaks võib töö tulemustest olla kasu keelekorraldajatele, sest tuleviku planeerimisel ja suunamisel on alati kasulik omada rohkem infot mineviku kohta.

URL: http://dspace.ut.ee/handle/10062/58371

Allikas: Tartu Ülikool