Uppsala ülikooli soome-ugri keeleteadlased Rogier Blokland, Virve Raag ja Raimo Raag kutsuvad loobuma Eesti Keele Instituudi ühendamisest Tartu Ülikooliga.

 

Viimasel ajal on Eesti avalikkuses peetud mõttevahetust Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade üle. Arutelu sai alguse augustis 2015 avaldatud lõppraportist, mille autor on Gunnar Okk. Kõrvaltvaatajate ja eesti keelt tähtsaks pidavate teadlastena soovime jagada mõningaid mõtteid, mis meil on tekkinud Eestis toimunud poleemikat jälgides.

Nagu lõppraportist selgub, on selle peamised soovitused viia läbi ulatuslik kõrghariduse ja teadustegevuse reform, kujundada ümber kõrghariduse ja teadustegevuse rahastamismudel ning tutvuda põhjalikult Soome ja Taani kogemustega kõrgharidus- ja teaduspoliitiliste otsuste praktilisel elluviimisel ning sealsete reformide tulemustega. See on kõik arusaadav ja tervitatavgi, sest eks ole ju Eesti väike ja piiratud inim- ja raharessursiga riik ning olemas­olevate ressursside ratsionaalne kasutamine on tähtis.

Toome ühe näite. Eestis on kuus avalik-õiguslikku ülikooli, üheksa riigi rakenduskõrgkooli ja üks eraõiguslik kõrgkool, niisiis kokku kuusteist kõrgharidust andvat asutust. Kümne miljoni elanikuga Rootsis on kuusteist ülikooli ja kolmkümmend üks kõrgkooli, kusjuures ülikooliks peetakse Rootsis kõrgharidusasutust, millel on õigus anda doktorikraadi; kuningriigis kõrgkoolidel sellist õigust ei ole.

Kui mängida mõttega, et Rootsi üli- ja kõrgkoolide võrgu tihedus on optimaalne ja kanda see üle Eesti oludele, saaksime arvuks kaks ülikooli ja neli-viis kõrgkooli. Kas saadud arvud on Eestile tõesti optimaalsed, on teine küsimus, samuti kes peaks kellega ühinema, kui üldse ühineda, aga riigile oleks kuue või seitsme kõrgharidust andva asutuse rahastamine (viieteistkümne või kuueteistkümne asemel) kahtlemata jõukohasem.

Vähemalt võib nii tunduda, aga kui kõrgkoolide arvu vähendada sel teel, et olemasolevaid kõrgharidusasutusi ühendada, ei ole rahaline võit kuigi suur, sest rahastamist vajavate (= palka saavate) inimeste arv ei muutu.

Eelpool puudutasime ainult kõrgharidust andvaid asutusi ja jätsime tahtlikult arvestamata teadusasutused. Viimaseid on Eestis kokku üheksa: seitse on riigi omandis ja kaks avalik-õiguslikud. Jätsime teadusasutused eelnevast välja, sest kõrgkoolid ja teadusasutused on erineva tegevusprofiiliga. Kõrgkooli tähtsaim eesmärk on, nagu nimetuski näitab, anda kõrgharidust, kuna aga teadusasutus tegeleb teadusliku uurimisega.

See tähendab, et pole sugugi kindel, et ühendatavate kõrgkoolide ja teadusasutuste tegevust annab üldse ühendada nende sisulise omavahelise sobimatuse tõttu, võib-olla ka muudel põhjustel. Enne iga ühendamisotsuse langetamist tulebki hoolikalt kaaluda poolt- ja vastuargumente, sest ühendamise eesmärk ei või olla ometi otsus, mille tagajärjed tekitaksid vastavale teadusvaldkonnale kahju. Näiteks meile teada-tuntud teadusvaldkonnas – eesti ja soome-ugri keeleteadus – on soovitud ühendada Eesti Keele Instituuti Tartu Ülikooliga.

Eesti Keele Instituudis, mis asub Tallinnas, uuritakse tänapäeva eesti keelt, eesti keele ajalugu, Eesti murdeid ja soome-ugri keeli; antakse Eesti riigiasutustele ja üldsusele tasuta keelenõu, koordineeritakse ja arendatakse eesti teadusterminoloogiat, osutatakse keeletehnoloogilisi ja muid teenuseid erivajadustega inimestele, kogutakse, säilitatakse ja arendatakse keelealaseid kogusid ja andmebaase ning avaldatakse kirjastuse Eesti Keele Sihtasutuse kaudu keele­teaduslikke töid, sõnaraamatuid, keelealaseid käsi- ja aimeraamatuid, lisaks eesti ilukirjandust ja maailma väärtkirjanduse tõlkeid.

Selline teadus- ja arendustegevus ei haaku kuidagi ülikooli tegevusega. Arvata-loota, et Tartu Ülikooli töötajad suudaksid oma igapäevaste tööülesannete kõrvalt vaba käega ka eesti keele hooldamise ja korraldamise ülesandeid täita, on pehmelt öeldes võhiklik ja tegelikkusest väga kauge. See oleks ka pretsedenditu.

Igas meile teada riigis hoitakse teadus- ja arendusasutusi kõrgharidussüsteemist lahus. Nii ka Rootsis, kus Keele ja Rahvapärimuste Instituut tegeleb keelehoolde, keelekäsiraamatute koostamise ja sõna­raamatutööga, samuti murrete, isiku- ja kohanimede kogumise, säilitamise ja uurimisega.

Instituudi keskus on Uppsalas, kuid keelekorralduslik töö, kaasa arvatud Rootsi ametlike vähemus­keelte ja viipekeele arendamine, käib peamiselt instituudi Stockholmi osakonnas. Rootsis tehtava terminoloogiatöö eest vastutab AB Terminologicetrum TNC (aktsiaselts Terminoloogiakeskus TNC) asukohaga Stockholmis.

Milleks lõhkuda toimivaid ja ennast igati õigustanud struktuure? Lammutada on lihtne, lammutatut uuesti üles ehitada teadagi raskem.

Igas riigis on rahvusteadused muude teadusvaldkondadega võrrelduna eriseisundis. Põhjus on ilmne: rahvusteaduste alal tehtav teadus- ja arendustöö on eelkõige vastava riigi vastutus. See tõdemus kajastub ka Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis, mille kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Öeldu ei tähenda sugugi, et Eesti rahvusteadusi ei võiks mujalgi uurida ja arendada – uuritaksegi, seda isegi kõrgel teaduslikul tasemel ja tulemuslikult –, kuid peavastutus Eesti rahvusteaduste eest lasub ikkagi ainult vastaval riigil endal, järelikult Eestil – ja ainult Eestil. Sel taustal tundub eesmärk suurendada eesti keelt uurivate teadusasutuste rahvusvahelist konkurentsivõimet küllalt veider.

On ütlematagi selge, et rahvusteaduste eriseisund peab kajastuma ka neil aegadel, mil riik on sunnitud raha kokku hoidma. Viimase aja migratsioonidebati taustal võib veidi teravdatult küsida, kes üldse on eestlane. Sõltumata vastajast ja tema poliitilistest vaadetest, on eestlaseks olemise defineerimisel ikka esmase kriteeriumina rõhutatud eesti keele oskust. See pole sugugi üllatav, sest on ju eesti keel veel lähiminevikus olnud ohustatud seisundis ja veel praegugi elab Eestis suur hulk inimesi, kelle eesti keele oskus on emakeeleoskusest kaugel.

Seepärast tunduks ülearunegi meelde tuletada, et Eesti riigi püsimiseks on esmatähtis eesti keele ja kultuuri eest hoolitsemine. Pole ju palju muud, mis eristaks eestlast teistest rahvustest. Kui Eesti riik ise oma keele ja kultuuri arendamise ja püsimise eest hea ei seisa, siis ei tee seda keegi. Kas siis selle maa keel saab ja võib olla meile mitte esmatähtis?

 
Viide: PM 25.10.2016